Intervjuu Annika ja Ardo Marrandiga, 200h õpetajakoolitusel õppiva abielupaariga
Millal tekkis huvi jooga/enesearengu vastu?
Annika: „Hakkasin tundma suuremat huvi enesearengu vastu umbes 7 aastat tagasi, kui olin jõudnud oma elus punki, kus kõik oli justkui nii, nagu ühel keskmisel täiskasvanul olema peaks: olin lõpetanud koolid, abiellunud, saanud tasuva töökoha, sünnitanud 2 last ning loonud Ardoga ühise kodu. Väliselt oli kõik paigas, lausa ideaalne, kuid sisemisel ei osanud ma tunda kergust, rõõmu ja rahulolu.
Mõistsin, et täiskasvanuks saamine ei ole vaid väliste kriteeriumite täitmine, vaid hoopis sisemiselt küpseks saamine. Hakkasin otsima võimalusi enda sisemaalima arenguks, et avastada, kes ma olen siis, kui kõik välised saavutused ära võtta.
Hakkasin avastama idamaade usuneid, meditatsioonitehnikaid, reikit, tantrat, neurolingvistilist programmeerimist ning joogat.
Jooga kõnetas mind kõige enam, see sidus kokku nii vaimse kui ka füüsilise poole.
Ardoga oleme suhtes väga lähedased ja üksteist toetavad. Kui tundsin tõmmet miski silmaga nähtamatu vastu, ei saanud ma jätta teda sellesse kaasamata. Olime selle hetkeni käinud oma teekonda koos ja mõistnud, et üksinda ei pruugi kumbki jõuda sinna, kuhu kahekesi jõutakse.
Meie uudishimu ja avatud meel tõi järjest uusi infokilde, töötubasid, praktikaid, mida tegime koos. Sattusime justkui keeristormi, milles Ardo ja minu kogemused hakkasid teineteist kandma ja valgustama. Avastasime teineteise tuules nii iseend kui ka meie terviku sügavamaid kihte.
200h joogaõpetaja koolitusele tulemine – kes ja kuidas kelle nõusse rääkis?
Annika: „Käesolevale õpetajakoolitusele sattusime tänu koroonakriisile. Kui piirangud ei lubanud enam tundides osaleda ja tunde läbi viia, leidsime, et on aeg süvendada enda teadmisi põhjalikumal kursusel. Kui taotlus oli lendu lastud, tuli üsna kiirelt võimalus asuda õppima Black Dog Jooga 200h õpetajate koolitusel.“
Ardo: „Kui Annika tundis koheselt ära, et see õpe on tema järgmine samm joogateekonnal, siis mina jäin esialgu kõrvaltvaatajaks. Aga kaua ei läinud, kui tundsin, et ka minul on aeg õppida. Tõukeks sai uudishimu ja soov teada saada, mis ka varem oli impulsi edasi liikumiseks andnud. Mina ei tulnud taotlusega õppida õpetajaks, vaid sooviga mõista joogat kui tervikut.“
Millised olid väljakutsed? Mida ei osanud oodata ja mis üllatas?
Ardo: „Juba enne kursusel jõudmist teadvustasime mõlemad, et meid ootab ees eelkõige individuaalne teekond. Aktsepteerisime, et õppimise protsess võib tuua nii isiklikke tõuse kui ka langusi ja nendega on vaja tegeleda endal isiklikult – see ongi kasvamine seespidiselt. Teoorias ja kokkulepetena on alati kõik muidugi lihtsam kui reaalses elus (naerab).“
Annika: Suurimaks väljakutseks on olnud teadvustamine olmelistes situatsioonides, et see trigger pole partneri viga, vaid minu enda lahendamata teema. Peeglisse vaatamine ja emotsioonide ohjamine ning juhtimine on olnud väljakutseks alati, kui oleme kasvamise eesmärgil kursustel osalenud. See koolitus on süvendanud teadlikkust oma lahendata teemadest ja kutsunud vabastama isiklikku pahna, mida oleme kaua enda teadmata kaasas kandnud.“
Ardo: Vanadest koormatest lahti laskmine on toonud meie suhtesse rohkem ruumi ja õhku!“
Kuidas sobitate oma praktikat pere eluga?
Annika: „Oleme veendunud, et õnnelik ja terve inimene loob enda ümber õnneliku ja terve elukeskkonna. Vaatamata sellele, et meil on koos tore, on vaja ka oma aega, kus tegelema sellega, mis oma keha ja vaimu toidab. Mina olen rohkem hommikupraktik ja armastan päeva alustada enda keskme leidmisega, Ardo naudib õhtuseid praktikad.“
Ardo: „Lased on aastate jooksul õppinud aktsepteerima, et emal ja isal on päris oma tegevus. Kõik koos teeme akro-joogat.“
Mida olete koolitusel koos avastanud?
Annika:“ Üheskoos on huvitav osaleda: saame vahetult jagada muljeid ja kogemusi, arutada teemadel, mis rohkem kõnetasid. Saame praktiseerida koos õpitut, olla nii õpetaja kui õpilase rollis. Oleme üksteisele inspiratsiooniks ja toetajaks, julgustajaks ja tunnustajaks“.
Soovitused teistele paaridele, kes vaatavad ühes suunas – mida ja kuidas teha, et paarisuhtes koos kasvada ja isiklikult kasvada? Mis loob need võimalused? Kas ja milliseid raskusi on ette tulnud?
Annika: “Meie tõekspidamine on, et armastus on vabadus. Vabadus olla see, kes sa sisemiselt oled ja armastada end seejuures. Kui isiklikul tasandil on armastuse-anum täidetud ja iseenast on armastusega vastu võetud, siis kiirgab see energia ka väljapoole nii suhtesse kui laiemale. On vaid illusioon, et keegi väljaspoolt saab teha mind õnnelikuks ja panna mind armastama või armastusväärsena tundma. Seetõttu julgustame igaüht tegema individuaalset sisemist tööd iseendaga kui ka eksperimenteerima ühiste töötubade ja praktikatega. Ühised kogemused loovad võimaluse avastada midagi täiesti uut ja leida sügavamaid kihte, milles armastus end ise uuesti sündinuna leiab. Kui vabadus loob armastusele ruumi, milles see saab sündida, siis usaldus on see, mis annab julguse ja kindlustunde kasvamiseks. Vabadus ei tähenda meie jaoks kontrollimatut tegutsemist vaid vastupidiselt, isiklikult täieliku vastutuse võtmist. See tähendab partneri usaldamist, et tema teab ja oskab teha igal hetkel õigeid valikuid nii iseenda kui suhte hüvanguks. Just usaldus ja kontrollivajadus on olnud väljakutseks ka meie kooskasvamise teekonnal – ei ole alati olnud lihtne säilitada omaenese keset emotsioonide.”
Kas/kuidas pereelu mõjutab arengut? Mida üldse peaks teadma, mis ees ootab, kui otsustatakse valida enda areng ja kuidas pereinimesele tavaline argipäev seda mõjutab? Millised on väljakutsed, millega kohtunud olete?
Annnika ja Ardo: “Tänases päevas kasvavad meie peres kaks last: 12-aastane poiss ja 10-aastane tüdruk, nüüdseks juba omajagu iseseisvad ja välja kujunenud isiksused. Oleme nendesse istutanud seemneid lihtsatest igapäevastest harjumustest, mis aitavad neil teha õigeid valikuid nende enda argipäevaste tegevuste osas. On selleks siis teadlikkus keha liikumisvajaduse kohta või harjumus tervislikult toituda. Eeskuju on see, mille kaudu oma lapsi juhendame ja mille najal õpetada soovime. Kahtlemata on ka lapsed ise olnud meie suurteks õpetajateks, seda nii lapse-vanemaks kasvamisel kui ka enese tõe leidmisel. Nad on olnud teejuhtideks siis, kui nad küsimata kogu tähelepanu enesele nõudsid ja näitasid, kuidas kohaneda paarisuhtes, kus rolle on rohkem kui vaid kaks. Samuti on olnud nad suunaviitadeks enesearengu- ja joogamaailma, sest just nendest inspireerituna sai alguse joogaõpetaja teekond lastejooga ja akrojooga õpetamise näol.”