Igapäevane jooagpraktika pole muud kui üks kordumatu rutiin: vahel mõnus, vahel valus, mitte kunagi ühesugune.
Ajaga muutub ta üheks nendest parimatest asjadest, millest ma enam ei loobu ja mis on minuga alati kaasas. Nagu hingeõhk ninasõõrmetes, valgus silmis, süda tuksumas, soojus vastu nahka, olevikuhetk käeulatuses.
Ta on alati uus, ehkki on väga vana. Ta pakub kordumatuid hetki iseendaga, mis puudutavad tuuma ega tule täpselt samal kujul tagasi.
Igatahes.
Kui Sul on kõik tänase päeva hea tehtud, tule Kobra-poosi nagu mina praegu ja ole lihtsalt vaikusele seltsiks.
Namaste!